Negatiivne artikkel
Nüüd ei aita muud, kui tuleb helistada
„Võsareporteri” või „Pealtnägija” saatesse! Kuni viimase ajani suhtusin
sellistesse avaldustesse kerge irooniaga ja soovitasin inimestel
pöörduda oma murega meedia asemel vastava ametkonna poole, kelle
ülesanne on kodanikke abistada. Ei enam.
Lugu on järgmine: minu tuleval kuul
16-aastaseks saavalt pojalt varastati volbriöö õhtul Keila keskpargis
jalgratas. Sellal kui ta sõbraga juttu vestis, sõitis üks tegelane
sellega lihtsalt minema.
Loomulikult helistas ta esimese asjana
politseisse, mille Keila jaoskond asub sündmuskohast saja meetri
kaugusel. Palus kiirelt abi, kuna jälitas parajasti sõbraga rattavarga
kolme kaaslast. Kui politsei veerand tundi hiljem saabus, olid tegelased
juba kõik oma teed läinud.
Ratas on nüüd käes. Kurb on aga see, et
16-aastane noormees ja kümned tema sõbrad Keilas on kaotanud igasuguse
usu Eesti politseisse. Just selles vanuses kujuneb noortel välja
maailmapilt ja ma tõesti ei tea, mil moel saaks Eesti politsei nende
silmis oma mainet parandada.
Täispikkuses artikkel Eesti Päevalehes.
